
Hiljem, teadlikumas eas, liikusin täielikult looduslike meetodite juurde — homöopaatia, ajurveeda, taimeteed. Õppisin, katsetasin, otsisin oma teed — ja samm-sammult jõudsin tagasi selleni, mis oli minus alati olemas.
Murranguline hetk oli kolimine Tallinna kesklinnast mere äärde — vaiksesse ja puhtasse kohta, Salmistu külla, kus me ehitasime endale ökoloogilise puumaja. Seal, looduse keskel, sain väga selgelt aru: ma ei saa enam teisiti elada.
Õppimise ajal juhtus midagi erilist — teadmised justkui tulid ise tagasi. Paljud asjad tulid kergelt ja intuitiivselt, nagu ma oleksin neid kunagi juba teadnud.
Hakkasin looma oma taimeteesegusid, naturaalseid kreeme, seepe ja ökoloogilisi koduvahendeid. Samal ajal kasvatan ka oma aeda — nii palju kui võimalik, teen ise, austusega looduse ja selle rütmide vastu.
Ka koht, kus ma elan, mängib suurt rolli — see on puhas looduslik ala mere ääres, ilma linnakärast, elava maa ja õhu energiaga. Seda on tunda igas segus.
See ei ole lihtsalt huvi — see on minu tee jätk.
Täna töötan taimedega mitte ainult kui taimedega, vaid kui elavate kandjatega — jõu, mälu ja peente seisundite kandjatega.
Minu segud ei ole lihtsalt tee.