VÄRVIST VIIDUD

ILUS KODU

Anne & Stiil

VÄRVIST VIIDUD

TEKST: RIINA PALMISTE | FOTOD: KRÕÕT TARKMEEL

Kui eestlane seisab silmitsi oma elu suurima ja tähtsaima lõuendiga – sisustamist
ootava koduga –, on tema palett paljuski etteaimatav. Natalja ja Janek Eljase
kohta see ei kehti! Nemad on beeži pagendusse saatnud ja võtnud kasutusele kogu
looduse värvispektri. Mõni on pidanud seda hullumajaks… Aga tsiteerides üht
seekordsete peategelaste lemmikut Imedemaalt: „Me oleme siin kõik hullud!“

 

Kuigi meil ei ole enne Eljaste perele külla sõitmist suurt aimu, mis meid täpselt ees ootab, oleme ühes siiski veendunud. Nemad, kes nad näevad maailma täpselt sama värviliselt nagu legendaarne Frida Kahlo, oma pintslit just sageli musta või halli värvi sisse ei kasta. Jõudis ju ka Kahlo oma päevikus tõdemuseni: „Miski ei ole
must – tõesti mitte miski.“ Seda iroonilisem on, kui autojuht peatub
ühtäkki üleni sünkjashalli elamu ees. Kaardirakendus lubavat, et oleme sihtkohta jõudnud. Vaatame fotograafiga aknast välja ja seejärel küsival pilgul teineteisele otsa. Õnneks tulevad teemärgina appi naabermaja rohelised tugisambad. Vaatneed paistavad juba palju rohkem loo peategelaste moodi. Kui tavaliselt kipun tehnoloogiatusaldama rohkem kui oma intuitsiooni, siis nüüd juhatab sisetunnemeid otse kõrvalkrundile. Õnnekssaabuvadki koputuse peale ukseletuttavad näod. Silmates Nataljat,kes on valinud sukkpüksid oma erkroosa-rohelisetriibulistekiharate järgi ning tõmmanudselga kleidi, mis on eredam kui hommikune kevadpäike, tunnen end rumalana, et võisin ta – olgugi et viivuks– paigutada elama sinnamonokroomiasse.

PALMIPUUST AHVIDENI

„Nagu troopikamaja,“ proovib Natalja ühe sõnaga iseloomustada nende paari aasta eest rajatud värviküllast kodu, kus keset elutuba on koha sisse võtnud hiiglasuur palmipuu ja valgustuse eest aitavad hoolitseda lae all rippuvad lustlikud ahvipoisid. „Oleme kõik iga päev kodus nagu puhkusel.“
Tõtt-öelda tahtsime isegi siia eksootikasse põgeneda juba keset südatalve, aga siis oli perekond parasjagu ametis kamina paigaldamisega. Viimast ei paista aga kusagil. Mis juhtus? Janek seisab nüüd kohta, kus pidanuks küttekolle
esialgsete plaanide järgi paiknema. „Kaks-kolm korda olen selle maha märkinud, aga näe,“ osutab Janek aknast välja– ühe jalaga 360 kraadi pööratav sõber kükitab endiselt nukralt terrassil ja ootab tuppapääsemist. „See on omaette ooper, millest võiks raamatu kirjutada.“ Projekte, mis on
pooleli, ja esemeid, mis ootavad jõudumööda väljavahetamist, leiab veel. Üks neist on diivan, millele nüüd lobisemiseks istuma potsatame. Olgugi et igati mugav istumise all, ei ole toon pererahva silmis päris õige. „Tuleb
leopardimustriline ja roosa,“ tutvustab Janek tulevast elutoa
pilgupüüdjat. „Ja türkiis,“ lisab Natalja täpsustuseks.

 

Pole imestada, miks kõik ei ole veel lõplikult paika loksunud: siia, Salmistu külla kolis perekond alles aasta eest. Veel aasta varem alustati ehitust. Võsa käidi koos lastega maha kiskumas juba koroonaajal. Mis tähelepanuväärne – seda tehti ühtegi puud maha võtmata. Aga miks just Salmistu?
„Mind on alati tõmmanud Tallinnast siiapoole. Ilmselt see loodus?“ otsib Janek põhjust. Enne maalapi soetamist käis ta sageli ümbruskonna randades suvepuhkust nautimas. Valklas, Kaberneemes, aga ka siitsamast 600 meetri kaugu sele jäävas Salmistu ujumiskohas. „Esimest korda, kui siia
tulin, mõtlesin, et ei olegi Eestis. Terve rand oli lohesurfareid täis, nagu oleks Tarifal.“ Ent teinekord pakuvad lainepüüd jate asemel lustlikku vaatemängu hoopis luiged. „Ükskord lugesime kokku – 50 tükki,“ imestab Natalja loodusfilmilike päriselukaadrite üle.
Looduslähedus seadis selged ootused ka majale endale sisemus peab hingama välisega samas rütmis. „Tänapäeval on moodne ehitada nuti – ja passiivmaju. Vastupidi, maja peaks teenima ikka meid, mitte meie maja,“ selgitab Janek, et neil on ainult liimpalksein ja loomulik värskeõhuklappidega ventilatsioon. Austusest looduse vastu oli kohe välistatud osa materjale, nagu vana hea küprok. „Uksed on puidust, põrand pähkliparkett… Jah, kolm vaheseina on Wedi -plaadist, aga see oli lihtsalt möödapääsmatu. Muidu on ka kõik vaheseinad puidust.“ Algusest peale oli kindel seegi, et maja tuleb ühekorruseline. Plaani elluviimiseks ei olnud tarvis tubade arvelt järeleandmisi teha. Ruumi sai niigi piisavalt. „Kellele sa seda lossi ikka kütad?“ küsib Janek.

Mõlemal lapsel on 130ruutmeetrises majas oma tuba, samuti mahtusid plaanidesse külalistetuba ja kompaktne tehnoruum. Tõsi, kui maja oli alles ehitusfaasis jaJanek käis tulevase koduga tutvumas, ehmus ta mõnda väiksemasse tuppa sise­nedes päris ära. „Mõtlesin, et oleme suure vea teinud, sest need tundusid nii tillukesed. Ehitaja rahustas mu maha, et ole nüüd, kõik on okei. Tal oli enda kodu rajades olnud samasugune kogemus – naine tuli vundamenti vaatama ja hakkas lahinal nutma, et nii väike.“ Praegu tunnistavad mõlemad Eljased, et ei teeks midagi teisiti. „PSÜHHEDEELIA!“ Peaaegu terve maja sisustus on paari ühise töö vili. Eks seda võis arvatagi. On ju nende igapäevatööks pereettevõte Color Life, kusJanek tegeleb mööbli puiduosaga ning Natalja värvib ja polsterdab. Just salong on see, mis sunnib praegu Nataljat kolm korda nädalas pealinna vahet käima. Kui ta juba sõidu ette võtab, töötab varahommikust hilisõhtuni. Seepärast on üks Janeki tulevikuplaane ehitada krundile päris oma töökoda, et pere ei peaks enam nii tihti edasi -tagasi sõitma. „Suvel ma juba tegelikult otsisin põhjust, miks mitte linna minna,“ naerab ta. Kodus on kasutatud ainult kriidivärve, olgu jutt mööblist või seintest ja ustest. „Sageli inimesed hurjutavad, et mida sa ometi teed – tapad puidu oma värviga ära. See ei ole tõsi. Kriidivärvid on 100% naturaalsed. Kõik hingab ja elab edasi 400–500 aastat,“ selgitab perenaine. Ja kuigi värve on siin kodus tõesti kogu spektri ulatuses, harmoneeruvad need veidral kombel omavahel nii loomulikult. Kuidas Natalja selle sümbioosi loob? Kas ta üldse järgib mingeid reegleid? Läbinisti tunnete najal, nendib ta ja osutab meie kõrval olevale telerialusele. „Võtame või selle suure kummuti. Mul polnud algul aimugi, milliseks selle teen. Hakkasin roosagapihta. Tuli rohekas, siis lilla. Igal esemel on oma hing sees ja ta ütleb, et kuule, mulle sobib see,“ räägib Natalja oma vest lustest mööbliga, üldsusele elutuna näivate objektidega.

Nataljal põhjendada ja kaitsta juba ülikooliajast peale. „Juba
siis juhendati nagu šablooni järgi, et maksimum kolm värvi
võib kokku panna. Ei, see ei ole tõsi! Kui sa tunned värve,
võid kokku panna ka 10–15 eri tooni.“ Ent eks silmade pöö
­
ritamist tuleb ette nüüdki. Igal aastal osalevad nad oma
väljapanekuga sisustusmessil. Natalja meenutab üht nende
boksi sattunud härrasmeest. „Ta tuli, seisis, vaatas, et kõik
on värviline, näitas mulle niimoodi (teeb oimukohal sõrmega
ringjaid liigutusi – toim) ja ütles: „Psühhedeelia!“ Paljud
ütlevad, et see on nagu hullumaja, aga ma ei tea, mulle
meeldib.“
Just üksluised, etteaimatavad soovid ja ootused on põhjus,
miks Natalja pidas sisekujundaja ametis vastu vaid napid
kaks aastat. „Mul hakkas lihtsalt nii igav. Isegi kui kliendid
ütlevad algul, et tahavad midagi erilist, siis lõppude lõpuks
teeme ikka samamoodi nagu naabril. Kui sa oled kunstnik,
siis see tapab sind seest. Mõlesin, et ma ei oska enam nii
­moodi, ja läksin hoopis mööbli restaureerimist õppima.“
Seepeale juhatab ta meid koridori, et tutvustada kaht
oma päris esimest „taastusravipatsienti“, iidseid,
1890ndatest pärit tugitoole, mis said restaureeritud
klassikaliselt vedrude, meriheina ja hobusejõhviga.

Nataljale omaselt väga värvilised. Naine meenutab, et kui ta hakkas kõiki neid toone kokku sobitama, sai õpetaja paraja šoki ja hurjutas: see on antiik. Kui need olid originaalis pruunid, peaksid need taastama samamoodi. „Lõppude lõpuks, kui need valmis said, ta rahunes ja ütles: „Nii äge!
Kas ma võin pilti teha?““ Toolid on tähenduslikud mitmel põhjusel – peale selle, et see on Natalja esimene töö, ostis need ära ei keegi muu kui
Janek ise, kellega ta oli toona äsja tutvunud. „Viisin toolid oma tolleaegsesse Pirita koju,“ meenutab mees. „Nüüd on nad meiega koos kaasa rännanud ja väga hästi vastu pidanud.“
KUI KÕNNIB MANNEKEEN
Toolimaastikul jätkates… Ühed Natalja lemmikesemed kodus on tema enda restaureeritud söögitoolid 1970ndatest. „Kui elasin kunagi Rootsis, nägin neid tihti oksjonitel, aga kunagi ei pääsenud jaole. Need on väga tugevad, hea ergonoomikaga,“ põhjendab ta. Paari aasta eest jalutas Natalja sisse kaupluse Sõbralt Sõbrale uksest ega uskunud oma silmi – sõrmede vahelt libisenud sümpaatiad seisid reas. „Võtsin kohe kõik neli, 40 eurot tükk.“ Kaks aastat ootasid toolid laos oma järge. „Kui majaehitusega algust tegime, teadsin kohe, et vot nüüd on õige aeg.“ Ent tõelised pilgupüüdjad on ka Natalja valmistatud mannekeenidest lambid. Selliseid valgusteid on läinud müügiks üle maailma. Viimane neist võttis ette pika retke Austriasse. Sedakorda meesmannekeen, ostjaks kaks meesabikaasat. Habras härra tuli pakendada hiiglaslikku puidust  kasti, tema kõik kehaosad fikseerida ja mässida porolooni. Seda tehti nii hoolikalt, et kaasa tuli panna ka detailne videoõpetus, kuidas oma hurmur hiljem lahti pakkida. Elutoa nurgas seisvat täispikkuses naisfiguuri, mis saanud Natalja käe läbi külge ühed tema lemmikmotiividest – silmad ja huuled –, ei raatsinud paar aga kuidagi müüa ja nüüd leidiski
see endale perfektse koha siinsamas Salmistul. Hiiglaslik Buddha pea, mis valvab perekonda teisel poolroosat kummutit, rändas Nataljaga koju Universaal Universumist. Siis oli see veel lihtsalt üks hall kivimürakas. „Teadsin kohe, et oo, tahan seda. Mõtlesin, et värvin ära, aga tundsin,
et ta vajaks enda alla ka mingit postamenti. Läksin Uuskasutuskeskusesse ja ostsin selle,“ avab ta saladusliku ukse elegantsesse baarikappi. Värvimistöödega lõpule jõudnud, pjedestaal olemas, tundis Natalja endiselt, et mingi ekstra vunk on puudu. Idee andsid Buddha pealael kükitavad teod,
mida peetakse sageli ekslikult vaimse õpetaja juusteks. Tegelikult käib nendega kaasas hoopis isemoodi legend. Buddha olla puu all mediteerinud, kui sattus üks hetk nii tugevasse transsi, et ei tajunud enam, kui intensiivseks oli kuumus läinud. Seda pealt näinud teod kartsid, et päike võib ehk valgustajale liiga teha, mispeale otsustasid koguneda õpetaja pealaele, et teda kiirguse eest kaitsta. Kuna Nataljal juhtusid kodus olema sama kujuga vormid, liimiski ta nüüd Buddhale ükshaaval kaela ka tigudest krae. Nii vannitoa kui ka tualettruumi seinu ehib keskmisest julgem, loomamotiividega tapeet. Need tulid Nataljaga kaasa sisustussalongist Muster, kus töötab üks tema kunagine õpilane. „Läksin sooviga, et ole hea, anna mulle kataloogid,
kus on kõige ägedamad ja kreisimad tapeedid. Ta ütles, et need kuulsa Inglise disaineri tööd on Eestis olnud juba rohkem kui viis aastat, aga mitte keegi pole veel ostnud. Olin esimene,“ naerab ta. Mitmel pool seintel haaravad pilku Natalja enda tehtud maalid. Üks sellistest – vannis lesivast daamist – ripub ka vannitoa seinal. Kuigi kujutatav „kümblustünn“ on punane, on selle jalad identsed praeguse pärisvanni omadega. Sedahuvitavam on näha taiese allservas aastaarvu 2013. Selgub, et Natalja maalis töö juba 11 aastat tagasi. „Olen vist selgeltnägija,“ muigab ta.
Magamistoas voodi kohal ripub aga perenaise tehtud portree Frida Kahlost, kellega juba enne Nataljat võrdlema kippusin. Tundub, et ka tema ise. „Ta oli kreisi nagu mina.“ Raamgi pildi ümber on Natalja kätetöö. Sinna on ta taas nikerdanud ridamisi oma lemmikmotiive: südame, linnud, aju… Voodile on sätitud sama prindiga dekoratiivpadi, millest on saanud üks populaarsemaid esemeid pere salongis. Kui kõik on valge ja steriilne, tunned end nagu haiglas, on Natalja kogenud. Samamoodi on süngema koloriidiga. Värviõpetus ei valeta, ümbritsevatel toonidel on meie psüühika üle rohkem kontrolli, kui ise arvata oskame. „Inimesed sisustavad oma kodu mustades-hallides toonides. Võimalik, et neile isegi meeldib. Kui elu on juba niigi stressis, siis nad ei taha koju värvi. Aga see mõjub, kui sa oled kogu aeg keset halli, halli, halli.“ Eriti vist meil siin Eestis, kus suurem osa aastast valitseb väljas samasugune kaamos? Mõtlen, kuidas esimeste kevadilmadega koos tärkab alati ka meie sees mingi uus lootus. Küllap on Nataljal ja Janekil õigus. Lahkudes mõistan, et tulihingelise musta ja beeži austajana sain ise ka äsja ühe julgustava värvisüsti. Rohkem koloriiti, vähem halli!